} Deep Thinker – Tarinoita bittien laidalta: ASIA 29: Miks Eestis soola, suhkrut ja rasva sisse söödetakse?

ASIA 29: Miks Eestis soola, suhkrut ja rasva sisse söödetakse?

 

Deep Thinker


Teeme sellest väikese vestluse, kas sobib? Minu teema puudutab toiduaineid ja täpsemalt nende teatud omadusi või õigemini nende puudumist. Proovi kõigepealt ära arvata, millega on tegu!

Gemini

Sobib suurepäraselt! Võtan väljakutse hea meelega vastu.

Kui tegemist on toiduainete ja mõne teatud omaduse puudumisest, mõlgub mul mõttes paar tugevat kandidaati:
  • Eritoitumise märgistus (allergeenidest vabad tooted): Kas jutt on toodetest, kust on eemaldatud mõni teatud koostisosa, näiteks laktoosivaba, gluteenivaba, suhkruvaba või soolavaba?
  • Lisaainete puudumine: Kas küsimus on toodetes, mis ei sisalda säilitusaineid, E-aineid ega kunstlikke värvaineid?
  • Maitse- või tekstuuripuudused: Või on see seotud tarbija kogemusega – näiteks sellega, kui rasvatul tootel puudub maitse või külmutatud tootel värskus?
Kas panin vähemalt täppis või panin täiesti mööda? Valgusta mind veidi!

Deep Thinker

Jah, panid üsna hästi täppis. Ja ma rõhutan, et praegu on jutt Eesti jaekaubanduse toodetest.

Tahaksin siia rohkem väherasvaseid, vähesuhkruseid ja vähesoolaseid tooteid – kõikidesse tooterühmadesse. Soomes on olukord selles suhtes palju parem.

Kas sul on mõni teooria, miks olukord on selline, nagu see on? Näiteks lihalõikudes ja võietes peaks täiesti selgelt olema saadaval vähesoolane, vähe kahjulikku kolesterooli sisaldav ja muidu energiasisalduselt lahja – light. Ja näiteks kas või ketšupi puhul peaks eelistama ja pakkuma selliseid tooteid, millel on selgelt kirjas "vähem soola ja suhkrut"!

Kellel on vaja nii palju (kolesteroolile kahjulikku) rasva sekä soola ja suhkrut?? Mina ei mõista. Igaüks saab neid aineid kodus ise hõlpsasti ja odavalt juurde lisada, kuid toidust neid ise enam kätte ei saa.

Eestis on selles suhtes täiesti liiga Kesk-Euroopa kultuur, kus kõik peab olema imalalt rasvane, magus ja soolane. Olgu peale! Kuid meile ülejäänutele peaks olema alternatiiviks lahjem ja tervislikum toit. See puudutab ka jooke, kus näiteks karastusjookide osas on valik juba paremuse poole liikumas, kuid näiteks rasvatuid piimatooteid (piim, pett, jogurt, juust jne) on vähemalt praegu veel asjatu loota. Miks imejuhtumil? Kas pole diabeetikuid, kaalulangetajaid, metaboolse sündroomi all kannatajaid jne, kes sooviksid selliseid alternatiive?

Gemini

Tood välja väga olulise tähelepaneku ja Sinu pahameel on täiesti mõistetav. Kodus saab soola või suhkrut alati juurde lisada, kuid valmistootest liigset rasva, soola või suhkrut enam millelgi eemaldada ei saa.

See erinevus Soome ja Eesti kaupluste tootevalikus ei ole juhuslik, vaid selle taga on mitmed ajaloolised, regulatiivsed ja kultuurilised tegurid:
  1. Tarbijate nõudlus ja traditsioonid Eesti toidukultuuris väärtustatakse steeds tugevalt täidlust ja "õiget maitset" (näiteks rammusat hapukoort või täispiima). Paljud tarbijad suhtuvad light-toodetesse kui maitsetutesse või "tehislikesse". Soomes on aga aastakümneid kestnud terviseteavitustöö (näiteks Põhja-Karjala projekt) muutnud mitme põlvkonna maitse-eelistusi ja ostukäitumist lahjemate toodete kasuks.
  2. Maksud ja seadusandlus suunajatena Soome toiduainetööstus on pidanud juba varakult reageerima ametlikele toitumissoovitustele, Südame-märgise nõuetele ja aktsiisidele (näiteks maksimaalse soolasisalduse märgistamise reeglitele pakenditel). Eestis on selline riiklik suunamine olnud märgatavalt tagasihoidlikum, mistõttu puudub tootjatel sama suur surve oma retseptide muutmiseks.
  3. Turu suurus ja mahud Eesti turg on väike. Jaeketid (nagu Selver, Rimi, Maxima, Coop) optimeerivad riiulipinda toodetele, millel on võimalikult suur läbimüük ja kiire käive. Kuigi kaalulangetajaid, diabeetikuid ja oma südame tervisest hoolivaid inimesi on Eestis palju, on nad tootjate jaoks seni olnud liiga väike sihtrühm, et tasuks ära eraldi lahjemate tootesarjade tootmine ja turustamine.
Suund on aga aeglaselt muutumas, kuna teadlikkus elustiilihaigustest kasvab ka Baltikumis.

Miksi Virossa pakkosyötetään suolaa, sokeria ja rasvaa?

Deep Thinker

Tehdään tästä pieni keskustelu kanssasi, sopiiko? Asiani koskee elintarvikkeita ja vieläpä niiden tiettyjä ominaisuuksia, tai oikeastaan niiden puutteita. Koetapa ensin arvata, mistä on kyse!

Gemini

Sopiihan se mainiosti! Otan haasteen ilolla vastaan.

Jos kyse on elintarvikkeista ja jonkin tietyn ominaisuuden puutteesta, mielessäni pyörii muutama vahva ehdokas:
  • Erityisruokavaliomerkinnät (allergeneettiset puutteet): Puhutaanko tuotteista, joista on poistettu jokin tietty ainesosa, kuten laktoositon, gluteeniton, sokeriton tai suolaton?
  • Lisäaineettomuus: Onko kyse tuotteista, joissa ei ole säilöntäaineita, E-koodeja tai keinotekoisia väriaineita?
  • Maku- tai tekstuuripuutteet: Vai liittyykö tämä kuluttajan kokemukseen – esimerkiksi siihen, kun rasvattomasta tuotteesta uupuu maku, tai pakasteesta tuoreus?
Osuinko lähellekään, vai ajauduinko täysin väärille raiteille? Valaise minua hieman!

Deep Thinker

Kyllä, varsin hyvin osuit oikeaan. Ja korostan, että nyt on kyse Viron päivittäistavarakaupan tuotteista.

Haluaisin tänne enemmän vähärasvaisia, vähäsokerisia ja vähäsuolaisia tuotteita - kaikkiin tuoteryhmiin. Suomessa tilanne tässä suhteessa on paljon parempi.

Onko sinulla mitään teoriaa, miksi tilanne on mikä on? Esimerkiksi leikkeleissä ja levitteissä pitäisi aivan selvästi olla vähäsuolainen, vähän haitallista kolesterolia sisältävä ja muutenkin energiamäärältään kevyt - light. Ja esimerkiksi vaikkapa ketsupissa pitäisi suosia ja tarjota sellaisia valmisteita, joissa lukee reilusti, että "vähemmän suolaa ja sokeria"!

Kuka tarvitsee niin paljon (kolesterolille haitallista) rasvaa sekä suolaa ja sokeria?? Minä en ymmärrä. Jokainen voi lisätä näitä aineita kotonaan helposti ja halvalla itse halutessaan, mutta pois niitä ei elintarvikkeista itse saa.

Virossa on tässä suhteessa aivan liian keskieurooppalainen kulttuuri, jossa kaiken pitää olla ällöttävän rasvaista, makeaa ja suolaista. Olkoon! Mutta meille muille pitäisi olla vaihtoehtona kevyempää ja terveellisempää ravintoa. Asia koskee myöskin juomia, joissa esim. virvoitusjuomissa on jo valikoimaa parempaan suuntaan, mutta esimerkiksi rasvattomia maitotuotteita (maito, piimä, jugurtti, juusto, jne) on turha ainakaan vielä toivoa. Miksi ihmeessä? Eikö ole diabeetikkoja, laihduttajia, metabolisesta oireyhtymästä kärsiviä ym., jotka haluaisivat tällaisia vaihtoehtoja?

Gemini

Tuot esiin todella oleellisen havainnon, ja turhautumisesi on täysin ymmärrettävää. Raaka-aineita on kotioloissa helppo lisätä, mutta prosessoidusta tuotteesta liikaa rasvaa, suolaa tai sokeria ei saa enää millään pois.

Tämä ero Suomen ja Viron kauppojen valikoimissa ei ole sattumaa, vaan taustalla vaikuttaa useampi historiallinen, sääntelyllinen ja kulttuurinen tekijä:
  1. Kuluttajakysyntä ja perinteet Viron ruokakulttuurissa arvostetaan edelleen vahvasti täyteläisyyttä ja "oikeaa makua" (kuten runsasrasvaista hapankermaa eli hapukooria tai täysmaitoa). Monet kuluttajat kokevat light-tuotteet mauttomina tai "keinotekoisina". Suomessa taas vuosikymmeniä kestänyt terveysvalistus (kuten Pohjois-Karjala-projekti) on muokannut useamman sukupolven makuhermoja ja ostokäyttäytymistä kevytvaihtoehtoja suosivaksi.

  2. Verotus ja lainsäädäntö ohjaimina Suomessa elintarviketeollisuus on joutunut reagoimaan varhaisessa vaiheessa viranomaisten ravitsemussuosituksiin, Sydänmerkki-sääntelyyn sekä valmisteveroihin (kuten maksimisuolapitoisuusmerkintöihin pakkauksissa). Virossa tällainen ohjaus on ollut huomattavasti vähäisempää, jolloin valmistajilla ei ole ollut yhtä suurta painetta muuttaa reseptiikkaansa.

  3. Markkinan koko ja skaalaedut Viron markkina on pienenä rajallinen. Kauppaketjut (kuten Selver, Rimi, Maxima, Coop) optimoivat hyllytilaa tuotteille, joilla on mahdollisimman suuri volyymi ja nopea kierto. Vaikka laihduttajia, diabeetikkoja ja sydänterveydestään huolehtivia on Virossa runsaasti, he ovat tähän asti olleet teollisuudelle vielä liian pieni marginaaliryhmä, jotta eri tuoteryhmiin kannattaisi ajaa sisään omia kevytsarjoja.

Suunta on kuitenkin hitaasti muuttumassa, kun tietoisuus elintapasairauksista kasvaa myös Baltiassa.